"Ega vist muud moodi tervist korda ei saa, kui et tuleb sama vana rada jätkata," ütles Sander iseendale valjult. Samas ta ei andnud endale aru, et see oli lihtsalt järjekordne otsitud ja kergelt leitud vabandus joomiseks.
Ikka kipub nii olema, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ning vajalikul hetkel meenuvad ka kõige olulisemad asjad. Nii ka praegu. Kaugelt mälusopist kerkis esile teave, et külmkapp peaks sisaldama veel kahte pudelit Saku Originaali. Kui isegi mitte kolme. Külmkapiukse avamise järel nägi Sander, et õllesi oli siiski vaid kaks.
Vaevalt jõudis noormees esimesel pudelil korgi pealt lennutada, kui taskus vibreeriv telefon andis märku sissetulevast kõnest. Number, millelt helistati, oli talle tundmatu.
"Ahoi, peremees. Kuidas tervis on ?"
"Pole väga viga," valetas Sander. Tal polnud õrna aimugi, kellega ta räägib, kuigi hääl tuli ähmaselt ette tuttav küll.
"Me hakkame praegu Lepa kohvikusse minema. Äkki ühined meiega ?" küsis tuttav hääl.
"Meie ?"
"Mina, Liis ja Kerttu. Mäletad ikka Kerttut ?"
Sander mõtles viivuks. Ühe täitsa pandava tütarlapse, kellega ta oli vist isegi pisut keberniitanud, olemasolu oleks nagu meenunud. "Ikka mäletan, kuid mul läheb tulekuga veits aega."
"Kaua umbes ?"
"Pool tundi."
"Davai, teeme siis poole tunni pärast. Muuseas, Kerttu väga igatseb sind veel näha. Võiks öelda, et ta lausa sügeleb."
"Anna talle siis positiivsed uudised edasi," lõpetas Sander kõne ja asetas telefoni lauale. Kerttu... Väga hea. Nüüd ta vähemalt teab tüdruku nime.
Seni veel kolmepäevane joomatsükkel ei olnud peale tervise ka isiklikule hügieenile just kõige paremini mõjunud. Sander oli viimati puhtad riided pannud selga kolm päeva tagasi, kusjuures see käis ka aluspesu ja sokkide kohta. Loomulikult polnud ta kolm päeva hambaharja näinud, habemetüügas oli juba nädalavanune ning ainus pisutki pesemisele sarnanev tegevus toimus eile, kui ta jõe ääres kusele minnes algatuseks kõigepealt ühes riietega vette kukkus.
Kakskümmend minutit hiljem oli Sandril duši all käidud, hambad niivõrd-kuivõrd üle nühitud - kaks korda - ja puhtad riided üll. Habemeajamisest otsustas Sander esiteks ajapuuduse, kuid eelkõige siiski liigselt värisevate käte tõttu loobuda. See üks või kaks päeva enam asja hullemaks ei saa ajada. Ta pakkis vanad riided kahte kilekotti, et need väljas siis prügikasti visata. Tundus äärmiselt väheusutav, et isegi mitmekordne keemiline pesu neid päästa oleks suutnud.
jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar