30.aprill 2008
Sander üritas korduvalt silmi avada, kuid vaatamata lausa üleloomulikule pingutusele ei tahtnud see ta kuidagi õnnestuda. Silmalaud olid kattunud paksu rähmakihiga, mis kuivamisel oli ülemise ja alumise lau omavahel kokku kleepinud. Hetkeks tekkis Sandril isegi kartus, et jäädavalt. Sander võttis sõrmed appi ja alles siis läks tal korda oma nägemiselunditelt katted eemaldada. Ent esimese hooga tuli silmad siiski taas sulgeda, sest eredalt kiiskav kevadpäike saatis oma nõelteravad kiired läbi avatud akna otse poisi voodi päitsesse.
Sander keeras pea seina poole ning ilma pimestava päikesevalguseta kulges silmade avanemine juba hulka ladusamalt. Nagu ei õnnestunud tal esialgu silmade avamine, läks aia taha ka esimene katse ennast püsti ajada. Nii sitta enesetunnet polnud Sander pikka aega kogenud. Samas ei olnud see muidugi ka väga suur ime, kui arvestada, et viimased kolm päeva olid möödunud stabiilselt tugeva auru all viibides. Viimasest korrast, kui Sander midagi tahket sõi, oli läinud mööda juba poolteist ööpäeva ning ka siis oli ta bussijaamast ostetud hamburgerist pool ise söönud ja teise poole mingile hulkuvale krantsile, kes ila tilkudes kurbade silmadega tema söömist jälgis, söötnud. Ja ega see burger maitselt nagunii kiita just polnud.
Alles neljandal katsel õnnestus Sandril ennast püsti ajada ja seista kahel jalal nii, et poleks tulnud seinast tuge otsida. Seekord tal ei olnud enam ka erilist valikut, sest oksemaik oli kurgust juba suhu kerkinud. Sander jõudis vaevu vannitoaukse avada, kui nõrkus jalgades sundis ta poti kõrvale põlvili. Millegipärast tõi see Sandri silme ette pildi altarist. Võimalik, et poiss palus alateadlikult kõrgemalt poolt abi tervise paranemiseks. Ta proovis oksendada, kuid ebaõnnestunult. Iseenesest muidugi mõistetav, sest kuna ta polnud midagi söönud, siis puudus ka see vajalik aines, mis oksendamise tulemusel suust väljuks. Sander ajas ennast taas vaevaliselt jalgadele, et kraanikausi all külma veega nägu loputada ning siirdus seejärel kööki. Ta kooris laual olevast puuviljakausist võetud banaani, kuid hoolimata korisevast ja toiteaineid nõudvast kõhust ei läinud ka kõige väiksem tükk tal sisse. Mitme päeva eest ostetud vorstisalatit, mis oli aknalaual soojas seisnud, ei hakanud poiss isegi proovima mitte. Tõenäoliselt see ei kõlvanudki enam süüa, sest ainuüksi salatist tõusev aroom ajas teda iiveldama ning taas vannitoa poole sööstma. See-eest mekkis hetk hiljem laual seisvast avatud õllepudelist võetud lonks kesvamärjukest kui jumalik nektar. Mis sest, et maitse sarnases lahtunud kusele. Võrdlus tõi Sandri näole muige. Tal polnud vähimatki aimu, millise mekiga lahtunud kusi olla võib.
jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar