Summum jus summa injura osa 3

     "Sa ei mäleta eilsest siis tõesti midagi ?" küsis Tõnis juba mitmendat korda Sandrilt.

     "Oleks siis, et ainult eilsest," kostis Sander vastu. "Viimased kolm päeva on üleüldisemalt üks suur ja põhjatu mäluauk."

     "Kuid seda, kelle kõrval sa eile hommikul ärkasid, võiksid ju ikka mäletada," sõnas poisi vastas istuv pikkade tumedate juustega kena neidis.

     Seda Sander tegelikult isegi mäletas. Õigemini meenus see talle küll alles veerand tunni eest, kui ta Lepa kohvikusse jõudis ja tüdrukut nägi. Sander vaatas neiu hindava pilguga uuesti üle. "Väga võimalik, et mingisugused mälupildid kerkivad esile, kuid ma usun, et sinu mõningasel kaasabil," Sander otsustas tüdrukut natukene nöökida ning imiteeris pöidla ja nimetisõrmede abil seksimist, "suudame me pildi täielikult kokku panna."

     "Lollakas," ütles Kerttu kergelt naeratades. "Ma võiksin kihla vedada, et sa ei mäleta mu nimegi."

     "Ja mis oleks panuseks ?"

     "Enne räägime nimest."

     "Tegelikult ma olen isegi natukene pettunud, et sa minust nii halvasti arvad," tõstis Sander nördimust teeseldes häält. "Kerttu on sinu nimi."

     Tüdruk üritas küll mossitada, kuid vägisi laienev naeratus ei lasknud sel juhtuda. Samal ajal tänas Sander taevaseid jõude, et Tõnis, ka sellest oli Sander alles kohvikusse jõudes aru saanud, et just tema oli olnud hommikune helistaja, oli talle tahtmatult tüdruku nime meenutanud.

     "Mis plaanid sul õhtuks on ?" küsis Tõnis Sandrilt. "Volbriöö ikkagi. Seda ei saa ju päris niisama mööda lasta."

     "Kui ma nüüd väga ei eksi," kratsis Sander näitlikult kukalt, "siis me ei lase midagi niisama mööda juba neljandat päeva. Kui tänane päev ka sinna otsa arvetada."

     "No kui juba arvestamiseks läks, siis võib seega täna ka sinuga arvestada," tegi Tõnis enesestmõistetava järelduse. Sander tahtis juba protesteerima hakata, et viimasest kolmest päevast oli talle juba piisavalt, ent siinkohal jõudis Tõnis teda pehmel keelel ennetada. "See polnud enam mitte küsimus, vaid lihtne fakti konsu... kosna... konsta... persse kah... nentimine."

     Terve laudkond puhkes naerma juba Tõnise esimese pingutuse peale keerulist sõna välja öelda.

     "Konstanteerimine," tuli Liis elukaaslasele appi.

     "Olgu siis," nõustus Sander, leides, et keeldumisest ei tuleks nagunii midagi välja. "Kuna viimased päevad on niigi käest ära läinud, mingu siis ka edasi. Ainult, et nüüd võiks keegi mind valgustada, et millesse ja kuhu ma arvestatud olen ?"

     

jätkub...

Summum jus summa injura osa 2

     "Ega vist muud moodi tervist korda ei saa, kui et tuleb sama vana rada jätkata," ütles Sander iseendale valjult. Samas ta ei andnud endale aru, et see oli lihtsalt järjekordne otsitud ja kergelt leitud vabandus joomiseks.

     Ikka kipub nii olema, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ning vajalikul hetkel meenuvad ka kõige olulisemad asjad. Nii ka praegu. Kaugelt mälusopist kerkis esile teave, et külmkapp peaks sisaldama veel kahte pudelit Saku Originaali. Kui isegi mitte kolme. Külmkapiukse avamise järel nägi Sander, et õllesi oli siiski vaid kaks.

     Vaevalt jõudis noormees esimesel pudelil korgi pealt lennutada, kui taskus vibreeriv telefon andis märku sissetulevast kõnest. Number, millelt helistati, oli talle tundmatu.

     "Ahoi, peremees. Kuidas tervis on ?"

    "Pole väga viga," valetas Sander. Tal polnud õrna aimugi, kellega ta räägib, kuigi hääl tuli ähmaselt ette tuttav küll.

     "Me hakkame praegu Lepa kohvikusse minema. Äkki ühined meiega ?" küsis tuttav hääl.

     "Meie ?"

     "Mina, Liis ja Kerttu. Mäletad ikka Kerttut ?"

     Sander mõtles viivuks. Ühe täitsa pandava tütarlapse, kellega ta oli vist isegi pisut keberniitanud, olemasolu oleks nagu meenunud. "Ikka mäletan, kuid mul läheb tulekuga veits aega."

     "Kaua umbes ?"

     "Pool tundi."

     "Davai, teeme siis poole tunni pärast. Muuseas, Kerttu väga igatseb sind veel näha. Võiks öelda, et ta lausa sügeleb."

     "Anna talle siis positiivsed uudised edasi," lõpetas Sander kõne ja asetas telefoni lauale. Kerttu... Väga hea. Nüüd ta vähemalt teab tüdruku nime.

     Seni veel kolmepäevane joomatsükkel ei olnud peale tervise ka isiklikule hügieenile just kõige paremini mõjunud. Sander oli viimati puhtad riided pannud selga kolm päeva tagasi, kusjuures see käis ka aluspesu ja sokkide kohta. Loomulikult polnud ta kolm päeva hambaharja näinud, habemetüügas oli juba nädalavanune ning ainus pisutki pesemisele sarnanev tegevus toimus eile, kui ta jõe ääres kusele minnes algatuseks kõigepealt ühes riietega vette kukkus.

     Kakskümmend minutit hiljem oli Sandril duši all käidud, hambad niivõrd-kuivõrd üle nühitud - kaks korda - ja puhtad riided üll. Habemeajamisest otsustas Sander esiteks ajapuuduse, kuid eelkõige siiski liigselt värisevate käte tõttu loobuda. See üks või kaks päeva enam asja hullemaks ei saa ajada. Ta pakkis vanad riided kahte kilekotti, et need väljas siis prügikasti visata. Tundus äärmiselt väheusutav, et isegi mitmekordne keemiline pesu neid päästa oleks suutnud.

jätkub...

     

Summum jus summa injura osa 1

     Algus

     30.aprill 2008

     Sander üritas korduvalt silmi avada, kuid vaatamata lausa üleloomulikule pingutusele ei tahtnud see ta kuidagi õnnestuda. Silmalaud olid kattunud paksu rähmakihiga, mis kuivamisel oli ülemise ja alumise lau omavahel kokku kleepinud. Hetkeks tekkis Sandril isegi kartus, et jäädavalt. Sander võttis sõrmed appi ja alles siis läks tal korda oma nägemiselunditelt katted eemaldada. Ent esimese hooga tuli silmad siiski taas sulgeda, sest eredalt kiiskav kevadpäike saatis oma nõelteravad kiired läbi avatud akna otse poisi voodi päitsesse.

     Sander keeras pea seina poole ning ilma pimestava päikesevalguseta kulges silmade avanemine juba hulka ladusamalt. Nagu ei õnnestunud tal esialgu silmade avamine, läks aia taha ka esimene katse ennast püsti ajada. Nii sitta enesetunnet polnud Sander pikka aega kogenud. Samas ei olnud see muidugi ka väga suur ime, kui arvestada, et viimased kolm päeva olid möödunud stabiilselt tugeva auru all viibides. Viimasest korrast, kui Sander midagi tahket sõi, oli läinud mööda juba poolteist ööpäeva ning ka siis oli ta bussijaamast ostetud hamburgerist pool ise söönud ja teise poole mingile hulkuvale krantsile, kes ila tilkudes kurbade silmadega tema söömist jälgis, söötnud. Ja ega see burger maitselt nagunii kiita just polnud.

     Alles neljandal katsel õnnestus Sandril ennast püsti ajada ja seista kahel jalal nii, et poleks tulnud seinast tuge otsida. Seekord tal ei olnud enam ka erilist valikut, sest oksemaik oli kurgust juba suhu kerkinud. Sander jõudis vaevu vannitoaukse avada, kui nõrkus jalgades sundis ta poti kõrvale põlvili. Millegipärast tõi see Sandri silme ette pildi altarist. Võimalik, et poiss palus alateadlikult kõrgemalt poolt abi tervise paranemiseks. Ta proovis oksendada, kuid ebaõnnestunult. Iseenesest muidugi mõistetav, sest kuna ta polnud midagi söönud, siis puudus ka see vajalik aines, mis oksendamise tulemusel suust väljuks. Sander ajas ennast taas vaevaliselt jalgadele, et kraanikausi all külma veega nägu loputada ning siirdus seejärel kööki. Ta kooris laual olevast puuviljakausist võetud banaani, kuid hoolimata korisevast ja toiteaineid nõudvast kõhust ei läinud ka kõige väiksem tükk tal sisse. Mitme päeva eest ostetud vorstisalatit, mis oli aknalaual soojas seisnud, ei hakanud poiss isegi proovima mitte. Tõenäoliselt see ei kõlvanudki enam süüa, sest ainuüksi salatist tõusev aroom ajas teda iiveldama ning taas vannitoa poole sööstma. See-eest mekkis hetk hiljem laual seisvast avatud õllepudelist võetud lonks kesvamärjukest kui jumalik nektar. Mis sest, et maitse sarnases lahtunud kusele. Võrdlus tõi Sandri näole muige. Tal polnud vähimatki aimu, millise mekiga lahtunud kusi olla võib.

jätkub...